Sel päeval valmistame koos perega söögid, mis on alati nii maitsvad. Kui söögid tehtud, läheme perega kirikusse ja surnuaeda. Surnuaias süütame omaste haudadel küünlad. Koju jõudes katame laua. Me sööme jõulurooga, milleks on verivorst ja ahjuliha kartuli, kastme ja muude lisanditega. Kui kõhud täis söödud, asume kingitusi jagama. Seda hetke ootavad eriti lapselapsed. Saanud paki kätte, avame selle kohe, et teada saada, mis seal sees on „. Ega Mihkelgi, Andrese poeg, sünadega kitsi pole. „Jõulu esimesel pühal oleme perega aabikaasa vanemate juures külas käinud . Sööme jälle jõulutoite ja jagame ka neile jõulukinke. Jõulu teise püha veedame rahulikult ja vaikselt oma pereringis. Vahel käib ka külalisi, keda me lahkelt vastu võtame. „Lihavõtted ehk munapühad algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. See pühapäev tähistab kirikukalendris Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist
kõrvale, kui saan neist möödus, tunti vaid üks neist ära, et saanis oli Naarikvere noor parun. Neist möödunud saan sõitis kellelegi otsa, Jaan ja Mihkel läksid vaatama. Hall vanamees istus lumes, oietas ja kirus nutuse häälega. Mehe kõrval oli suur kott, mis tal seljast maha oli kukkunud. Jaan aitas mehe püsti, kuid Jaan ega Mihkel ei rääkinud temaga, sest nad tundsid teda, ta oli kurt. Kuid mees ise, Karja Mart, oli jutukas. Mart oli pärit samast vallast kui Jaan ja Mihkelgi. Mart kirus oma elu, vaene ja vana, kuid jumal teda enda juurde veel ei võta. Siis küsis ta, et kas hingemaa kohta midagi kuulda pole, vastas siis ise sama kiiresti, et "Pärnu Postimehes" sellest räägitakse. Jaan ja Mihkel teda eriti ei kuulanud, olnud mees ju neile kaua tuttav ja sama kaua teadsid ka nad mehe juttu, mida Mart iga kord rääkis. Oli hingemaa mehele ainus lohutus. Mehed astusid kõrtsi sisse, et sooja saada. Mihkel ja Mart jõid eeskojas lonksu
annaabi.ee 
