sisse. Nikolajevits rääkis suurepäraselt prantsuse, hästi inglise ja halvasti saksa keelt. Ta teenis käendusametnikuna Peterburis, siseministeeriumis. Pansin osaks väga hästi klaveril mängida. Lenotska oli temast vaimustuses. Võõrastetoa ukse taga seisis Kristofer Fjodorõts Gottlieb Lemm. Monseieur Lemm tuli Liisale tundi andma. Liisa hakkas ees üles minema, kui järsku Pansin peatas ta ja palus pärast tundi alla tulla, et ta tahab Lizaveta Mihhailovnaga Beethoveni sonaati ette mängida. Ta ütles Lemmele, et Lizaveta oli talle hiljuti näidanud Lemme poolt pühnedatud vaimulikku kantaati. Vanamees punastas kõrvuni. Liisal oli väga häbi ja ta palus Lemmel vabandust. Kristofer Fjodorõts lausus aga Liisale, et kõik on korras, et ärgu tüdruk muretsegu, et Liisa on hea tüdruk. Lemm lahkus. Värava juures kohtas ta võõrast ja kadus värava taha. Uustulnukas astus tuppa. Võttes kübara peast, tutvustas ennast, et ta on Lavretski
sõbralikult lõunale. Ema on juba külaliste vastuvõtmisest väsinud. Siiski võtab ta vastu viimase külalise, kellega räägitakse viimase aja kuuldustest: krahv Bzuhhovi raske haigus ja tema vallaspoja Pierre laamendamine Peterburis, kust viimane selle eest välja saadeti. Toas tekib piinlik vaikus ja äkki tormavad tuppa mänguhoos maja lapsed ja noorukid. See murrab piinliku vaikuse ja külalised kiidavad lapsi. Peale külaliste lahkumist räägib krahvinna oma lapsepõlvesõbra Anna Mihhailovnaga. Anna Mihhailovna kurdab oma rasket elu. Ta räägib, et vürst Vassili lubas aidata tema poega Borissi kaardiväkke viia. Samas pole tal raha, et pojale mundrit osta. Ta loodab saada toetust surevalt krahv Bezuhhovilt, kes on Borissi ristiisa. Peale jutuajamist läheb ta oma pojaga krahv Bezuhhovit vaatama. Krahvi majas võtab nad vastu vürst Vassiili, kes pole rõõmus neid nähes. Boriss läheb rääkima Pierrega, et teda Rostovite juurde lõunale kutsuda. Boriss, kes tunneb
annaabi.ee 
