Teine sümfoonia, Sümfoonia nr 40 g-moll, I osa, on Wolfgang Amadeus Mozarti tuntuim teos. Teema algab lüüriliselt ning loo tuum on pidevalt korduv lihtne motiiv. Kolmas sümfoonia, Sümfoonia nr 9, IV osa Finaal, valmis Beethoveni elutöö kokkuvõttena aastatel 1822-1824. Selle teose kõige kaalukam osa on finaal (IV osa), milles ta esimesena ühendas sümfooniaorkestriga vokaalsolistid ja koori ning andis seega teosele ka oratooriumlikke jooni. Lihtne meloodia, mis sümfoonias on aluseks pikale variatsioonide ahelale, on tänaseks saanud ka Euroopa hümniks. Neljas sümfoonia, Sümfoonia nr 5, c-moll, I osa, on lihtsa põhimotiiviga lugu, milles tähtsal kohal on viiul. Kolmandaks kuulasime keelpillikvartetti, milleks oli F.J. Haydn Keelpillikvartett b-duur, I osa, esitaja The Salomon Quartet. Keelpillikvartett on 4-osaline muusikateos neljale keelpillile (kaks viiulit, altviiul ehk vioola ja tsello). Haydni kvartetis enamus aja
liitlasriikides. Pärast 1948. aastat tõmbus Sostakovits endasse. ,,Ullike" jätkas kohustuslike avalike esinemistega, kandis kiirustades ja ilmse vastumeelsusega ette patukahetsusi ja paatoslikke avaldusi, mida ta polnud ise kirjutanud. Tema teosed kadusid repertuaarist, ilma et keegi oleks sellele reageerinud. Tema maailm oli täis reetmist ja hirmu. Kui rahva ,,suur juht ja õpetaja" viimaks suri, võttis Sostakovits Stalini ajastu kokku oma kümnendas sümfoonias (1953). Kui võimud otsustasid 1960. aastal määrata Sostakovitsi Vene NFSV heliloojate liidu esimeseks sekretäriks, pidi ta astuma parteisse. Hilisemal loominguperioodil domineeris tema muusikas mõte surmast. Helilooja tervis, mis polnud kunagi olnud eriti hea, hakkas kiirelt halvenema. Pika ja üksildase teekonna lõpu eel süvenes kahtlus, et ta ei ole oma elus kuskile jõudnud. Mõnikord olevat ,,kapidissident" Sostakovitsile tundunud, et inimestele võis jääda
annaabi.ee 
