mustlase ravimi retsepti. Ta suurim soov oli astuda musketäride sekka. Kui d'Artagnan jõudis Meungi, nägi kuidas üks inimene hakkas tema üle naerma. D'Artagnan läks alati selle peale närvi, kuna talle ei meeldinud kui keegi solvab või pilkab tema üle. D'Artagnan hakkas teda ründama ja kui tundmatu poleks saanud eest ära hüpata, oleks see tal viimaseks hingetõmbeks siin maailmas jäänud. Tundmatule tulid kõik mehed appi ja d'Artagnan minestas väsinult. Mees Meungist, kes teda terve teose tülitas, oli d'Artagnanilt ta soovituskirja taskust ära võtnud, ajal kui gaskoonlane ei olnud teadvusel. Avastades, et kiri oli kadunud, päris ta peremehelt selle kohta. Peremees rääkis talle kõigest, mis oli vahepeal toimunud. Kui ta lõpuks Pariisi jõudis ja Treville'ga kohtuma läks, rääkisid nad seal omavahel, mis oli d'Artagnaniga teel juhtunud. Seda kuuldes oli Treville veendunud, et tegemist on ausa mehega. Kuningas saatis d'Artagnani des
tema mehed. Oma rahaga, mille d'Artagnan kuningalt sai korraldas lõunasöögi ja võttis teenri Plancheti. D'Artagnan elas nüüd härra Bonacieuxi juures. Ühel hommikul koputas härra Bonaciex üürilise korteriuksele. Ta tahtis noormehel abi küsida, et ta päästaks härra naise. Kirjelduse järgi oli rööviaks mees Meung'ist , kes oli mileediga koos olnud ning gaskoonlase kirja varastanud. Vesteldes härraga, märkas d'Artagnan aknast sama meest Meungist. Noorhärra jooksis nii kiiresti kui jaksas tänavale, kui oli juba hilja, mees oli kadunud. Tagasi tuppa jõudes oli koosseis terviklik, kõik tema uued sõbrad: Athos , Porthos ja Aramis. Ta rääkis, mida härra Bonacieux oli talle varem öelnud. Kostis müdinat, järgmisel hetkel oli härra Bonacieux musketäride eest ja tema taga neli kaardiväelast, kelle ülesndeks oli vangi võtta maja omanik. Härra Bonacieux anus ja palus, et üüriline tema eest kostaks
Ühes kakluses haavas Villon surmavalt üht preestrit ning oli sunnitud Pariisist jalga laskma. Ta elas aastaid hulkurielu. Francois istus vahepeal veel mitu korda vanglas. Kord sattus ta türmi lolli nalja pärast, nagu ta ise kirjutas. See on usutav, sest ta senised soosijad Orleans´i prints ja Bourboni hertsog pöörasid talle siis veel päris palju tähelepanu. Ta olekski MeungsurLoire´i lossi tornikeldrisse mädanema jäänud, kui noor Louis XI poleks 1461. aasta sügispäeval Meungist mööda ratsutanud ning oma kuningliku harjumuse kohaselt kogu õnnetule keldritäiele vabaduse kinkinud. Elu viis Villoni tagasi Pariisi, kus ta ka järjekordselt vanglasse sattus. 1462. aastal mõisteti ta poomissurma, aga siis muudeti seadust ning asendati see pagendusega. Sellest ajast peale Francois Villoni elu jäljeniidid kaovad. Keegi ei tea, mida ta tegi ja kas ta üldse eluski oli. Faktidest võib järeldada, et Villon oli sündinud õnnesärgis. Ta pääses alati
annaabi.ee 
