tutvus ka Shakespeare'i tragöödiatega. Shakespeare on geniaalne metslane ütles Voltaire. See väljendas tohutut austust Shakespeare'i vastu, oli temast tõeliselt sisse võetud. Ei olnud varem Shakespeare'ist kuulnud. Arvas, et tal jääb puudu reeglitest, muu kõik geniaalne. Reeglitest ehk siis heast maitsest. Shakespeare'il tema meelest üle pakutud, liiga kirglik ja robustne, liiga palju kõike. Romantikud nimetavad seda aga loomulikkuseks seda, mida Voltaire nimetab metsluseks ja robustseks. See vabadus imponeeris just romantikutele, Shakespeare oli nende ülim etalon. Kui algab romantikute võitlus klassitsistidega, siis võtavad nad Shakespeare'i oma sümboliks, klassitsistidel aga Racine. Voltaire ei võidelnud klassitsistidega vaid reformis seda. Voltaire tundis, et ta vajab väikeseid kohandusi, reforme. Voltaire isegi tõlkis Shakespeare'i näidendeid, kirjutas ka ise rea näidendeid tema mõjul (mitte esteetiliselt vaid ideoloogiliselt). See mõju
Venelased iseloomustavad seda matmiseviisi palju negatiivsemalt kui eestlased. Võrreldes eestlastega nimetab vaid 38% venelastest seda matmiseviisi kaasaegsemaks ning 46% niiviisi maetud saada ei tahaks. Tuleviku ainsaks ja õigeks matmisviisiks nimetab tuhastamismatust 20% vastajatest. Vene noored otsustasid selle variandi kasuks tagasihoidlikumalt, ainult 14% vastanuist eelistasid seda. Tuleb märkida, et tänapäeval ei nimetata krematsiooni enam metsluseks. Käesoleva variandi poolt vastas ainult 1 vene õigeusklik inimene. Kuna käesolevas töös käsitleb autor ka inimeste suhtumist ,,vääralt surnutesse" läbi aegade, oli ankeediküsitlusse võetud ka neid puudutav küsimus: Tabel 8. Kas kalmistule tohib matta enesetapjaid ja õnnetuses hukkunuid? rahvus Eestlased: Vastuse jah, muidugi ei, see solvaks võib küll, kuid parem võib kõiki, peale