estuaarides elada näiteks ahven, haug, kiisk, hink ja roosärg (Paal, 2000; Internet 3) Mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud on mere rannikualad, mis madala veeseisu ajal ei ole kaetud veega, kus puuduvad soontaimed, kuid leiduda võib sinikuid ja ränivetikaid. Selle elupaigatüübi juurde loetakse ka ööpäevas paariks tunniks mõõnaga paljanduvad pika meriheina (Zostera marina) koosluste kasvualad (Paal, 2000). Need elupaigatüübid on eriti tähtsad toitumisalad metslindudele ja kurvitsalistele (Internet 7). Loomastiku liigiline koosseis sõltub hapnikutingimustest ja taimestiku olemasolust. Kaladest elutsevad mõõnaga paljanduvatel mudastel ja liivastel laugmadalikel särg, ogalik ja nurg (Paal, 2000; Internet 3) Rannikulõukad ehk laguunid on madalad rannikuveekogud, kus vee soolsus ja hulk võivad olla muutlikud, sõltudes veevahetusest merega ja sademete hulgast ning magevee sissevoolust maismaalt (Paal, 2000; Internet 3). Läänemere rannikulõugastele on
linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam. Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele. Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel. Rohelised elavad oksad Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule'i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga
asuvatest talvepaikadest suvepaikadesse, mis asusid kas kõrgetel tundrutel või Jäämere rannikul. Peamiste talve- ja suvepaikade kõrval jäid oluliseks ka kalapüügi ja korilusega (marjade korjamine, söödavate taimede ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele, rebasele, koprale, kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada. 67
annaabi.ee 
