Lääne-Eestist on 1686. a. kohta Läänemaa inkvisitsioonist teada, et Pühalepa mõisas Hiiumaal oli 147 õunapuu ja 55 kirsipuu kõrval ka 6 ploomipuud ning lisaks veel metsikuid kreegipuid (Viires, 1975). A. F. v. Huecki 18. sajandi Baltimaade põllumajanduse ülevaatest selgub, et taluaedades leidus võrdlemisi üldiselt teiste viljapuude kõrval väikesi violetseid ploome (kreeke). Nähtavasti kasvatatigi taluaedades algupäraselt kõige rohkem vähenõudlikke ja kergesti metsistuvaid kreeke (P. domestica var. insititia). Tema nimetus pärineb keskalamsaksa sõnast krēke (baltisaksa Kreke), mis etnoloog Ants Viirese järgi on arvatavasti laenatud prantsuse keelest ning viitab Kreekale kui päritolumaale. Samasugune on läti sõna krēķis tekkelugu. Keskalamsaksa ploominimetus plūme (saksa Pflaume) on samuti läti plūme ja eesti ploomi lähtelaensõnaks. Paljude varasematel sajanditel käibel olnud sõnavariantide (pluum jt.)
niitmisele vaja vaateid avatuna hoida, jälgida pargipuistute optimaalset tihedust ning eemaldada isekülvi teel tekkinud pargikompositsiooni rikkuvaid puid. Oluline on turvalisuse tagamine nii inimestele kui puudele en- dile, samuti ka võimalikult paljudele puudest sõltuvatele eluvormidele. Pargipuude (nagu kõigi haljasalapuu- de) hooldamiseks vajalik töömaht on väiksem ning tulemus parem, kui puid hooldatakse järjepidevalt kogu nende eluea vältel. Kahjuks on Eestis väga palju metsistuvaid või metsistunud parke, mida pole aastakümneid hooldatud. Tihti põhjendatakse hooldamatust pargi nn looduslähedase majandamisega. Park kui kujundatud ja hooldatud ala ei ole aga sama mis hooldamata looduspark. Kuna mitmed kasutuseta mõisapargid, kus an- samblis olnud hoonedki on hävinud, jäävad paratamatult metsistuma, tuleks seda oskuslikumalt majandada neid parke, mida inimesed sageli külastavad.
annaabi.ee 
