Samaaegselt võitlesid Punaarmee ridades eestlased, kellest suurem osa oli sinna sunniviisiliselt mobiliseeritud. Ja kuigi mobilisatsioon oli ebaseaduslik, kasutasid venelased just seda võimalust. On ka aru saadav miks eestlasi sundmobiliseeriti, sest olles aru saanud, mida punavõimu poliitika endast kujutab, leidus vähe neid kes olid nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. Erandiks olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu ja olid kuulsad oma metsikuste poolest. 20. juuli 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna mobiliseeritavate tahtest olenes vähe, trotsisid paljud korraldusi ja liitusid metsavendadega. Umbes 32 000 mobiliseeritud meest viidi aga Venemaale tööpataljonidesse, kus paljud neist ränga töö, kehvade tingimuste, haiguste ja nälja tõttu surid. Siia koondatigi need, kes olid võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Kuna suurem osa Eestist oli langenud selleks ajaks
Maineka sotsialistina, Marxi õpetuse levitajana ja mis peaasi, osava ajakirjanikuna usaldati 1912. Aastal talle sotsialistide peahäälekandja „L’ Avanti!“ toimetamine. Kolme kuuga tõstis ta selle ajalehe tiraaži kolmekordseks. Kui puhkes I Maailmasõda, pooldas Mussolini Itaalia sõtta astumist liitlaste poolel. Hiljem kirjutas ta: „Kui sakslased Ida-Prantsusmaale tungisid, hakkas Itaalia avalik arvamus sõja poole kalduma. Ilmusid kirjeldused sakslastest metsikuste kohta. Kõige enam mõjus aga sakslaste igasugust õiglust – ja inimsustunnet ignoreeriv sissetungimine Belgiasse, Prantsuse sõjavägi taganes võimetuna. Kaalul oli mitte ainult ühe, vaid mitme rahva saatus. Selles olin veendunud, istudes oma toimetuselaua taga. Sellele lisandus veel ühise kultuuri tunne, mis sundis meid unustama möödunud ja käimasolevaid tülisid. Minus ei saanud enam tekkida
annaabi.ee 
