tallimehe käe all kasvanud hobused tulevad ise inimese juurde, pakuvad oma pead silitamiseks. Kui oled neid küllalt vaadelnud, patsutanud ja pildistanud, tulevad nad saatma kuni väravani, seejärel lähevad kuulekalt tagasi, hoidudes karjana kokku noorhobused, vabad ja varsaga märad... Metshobune Eestis Rääkides hobuse ajaloost Eestis ei saa kuidagi mööda minna metshobusest. Kõige varasemad teadaolevad metshobuse luuleiud on pärit Kunda Lammasmäelt (VIIIVII aastatuhat e. Kr.), kus nad moodustasid 0,5% kogu luuainesest. Metshobuse esinemise maksimum oli suhteliselt soojal ja niiskel atlantilisel kliimaperioodil. Kääpa asulast (III aastatuhat e. Kr.) saadi kokku 282 metshobuse luud, kultuurkihi alumistes horisontides moodustasid nad 4,0%, ülemistes 1,5% kogu luuainesest. Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on
Kandimees hakkas siis rääkima, kuidas ta vahel mõtleb, et jätaks kõik ja reisiks Siberisse, otsiks endale tüki maad ja elaks kui inimene kunagi. Aga ei saa, kuna tal on naine, lapsed ja vanamees, kes ripuvad nagu täid tema küljes. Muidu oleks ta juba siit ammu lahkunud. Ta unistas edasi, et kui ta kord seal juba oleks, siis poleks enam midagi viga, maad saaks hinnata, kroonu aitaks majad üles ehitada, metsast saaks metshobuse. Remmelgas arvas aga, et ega see Sibergi ole tõotatud maa, mis piima ja mett jookseks. Kandimees arvas aga, et seal oleks ikka parem, kui siin põrgus. Seal on HINGEMAA, mis tähendab hobust, lehma, oma peavarju, vabanemist maksudest, vabanemist orjusest, samas on see nii kurvatooniline sõna. Kuni surmani unistasid inimesed Hingemaast. Kandimees kurtis aga edasi, kui vilets on siine tasu töö eest. Vaja teha 16 tundi tööd päevad, vahel ka öösel
annaabi.ee 
