päritoluga, mis lõppkokkuvottes andis olulise tõuke edasisele arengule. 1840-ndate aastate alguses saadi esmakordselt ka Pihkva kubermangust 12 kg kuuse- ja 2,4 kg männiseemet, mida kasutati Eestimaa kubermangu riigimetsades. 1830-ndate aastate teisel poolel ehitati selle aja olulisemates metsaseemne varumise piirkondades, Karjalasmas, Vollas ja Vastemoisas, spetsiaalsed metsaseemnete hoidlad seemnetagavarade säilitamiseks ning ümberjagamiseks. Käbide lüdimine toimus tavaliselt metsavahtide rehielamuis. 1948. aastal varusid metsamajandid kokku 25 tuhat, 1955. aastal 11,3 tuhat, 1960 aastal 7,5 tuhat ja 1965. aastal 16,7 tuhat kg metsaseemet . Aastail 1966–1970 varusid metsamajandid aastas keskmiselt 783 kg kuuse- ja 3922 kg männiseemet. 35-aastastes hariliku männi geograafilistes katsekultuurides läbiviidud uurimused andsid kinnitust, et Eestist kogutud seemnest kasvanud männid on oma kasvuomadustelt parimad.
Õpetaja saatis siis vanemaid poisse teda kinni püüdma ja tagasi tooma /.../ Eriti seltsiv Mart Saar polnud. Kuid minuga sai peagi sõbraks, sest mul oli pardipill. Et poiss väga suurt kodu igatsust ei tunneks, tõi isa talle kooli muusika riistu- pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse lastepasuna taolise pilli. Sügiseks (1889.a.) muretseti koolile orel /.../ Kaansoo õpetaja /.../ oli lasknud oreli teha tuntud orelimeistril Jaan Saarel (sellestsamast suurte muusikameeste ja metsavahtide suguvõsast). Kui nüüd Mart Saar oli mõned korrad orelil harjutada saanud, lubas õpetaja tal hakata mängima hommikupalvustel ja laulu tundides. Ei tea isegi, kuidas see juhtus, kuid minust sai Mart Saarele alaline orelitallaja. Ja nii saime me üsna tähtsateks meesteks koolis. Mängides armastas Mart Saar rohkem saatetoone ja nendega trillerdada. Oli ilusam küll kuid ükskord muutus asi tal liiga keeruliseks ja viis läks sassi .Siis sai poiss õpetajalt noomida.
annaabi.ee 
