Loopealsetel ei kasva kadakas üksi: peaaegu alati on tema kõrval türnpuu, paakspuu, lodjapuu, pihlakas, kibuvitsad, vahel ka kukerpuu ja teatud juhtudel magesõstar. Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas. Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike. Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid, kes oma "aplusega hävitavad viimse kui rohukõrre ja -laju". Teine ülekarjatamise pahe maapinna
Stepivööndi põhjapiiri määratakse põhimõtteliselt nende koosluste valitsemise järgi plaakoreil. Et aga kogu vööndis on tasased veelahkmealad ammu üles haritud ja tsonaalsetest kooslustest on säilinud vaid vähesed fragmendid, siis tuleb vööndi piiritlemisel arvestada kliima ja mullastiku andmeid. Niiskusevajak määrab stepikoosluste struktuuri ja aastaajalise arengu. Kliimategurid takistavad siin puude kasvu (stepi metsatuse põhjused, mille üle--kaua vaieldi, on komplekssed, kuid peamine tegur on siiski veereziim), ka põõsad on taandunud peamiselt põhjanõlvadele ja orgudesse. Taimede arv pinnaühikul kuival ajal ei saa olla kuigi suur. Püsikute kestvad puhmikud ei kata maapinda lausaliselt ega moodusta pidevat kamarat. Nende vahemikke kasutavad kevadel lühiealised maapinnavetikad ja samblikud ning lühiealised õistaimed (efemeerid), suvel aga paistab taimevõsude vahelt paljas muld.
annaabi.ee 
