mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse- segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul kaske, tamme või kuuske. Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval. Arvukuse suurenedes on kotkad asustanud üha uusi piirkondi ja tunginud sügavamale Sise- Eestisse. Uusi pesi leitakse järjest väiksemate järvede äärest
raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist (Miksike. Stepanova, 2015). 7 Otepää kõrgustikul leiduvad mullad: 1. Rendsiina ehk karbonaatmuld. 2. Deluviaalmuld 3. Gleimuld 4. Soomuld 5. Liimuld 6. Saviliivmuld 7. Liivsavimuld 5. TAIMKATE Kaugseire andmeil hõlmab mets Otepää kõrgustikust 46%, peale selle on võsa ja metsastuvaid sööte. Seda eelkõige sealse mitmekesise mullastiku tõttu, mis loob erinevatele liikidele sobivad kasvutingimused. Kaitseala taimkatte eripära on nii madalsooniitude kui ka -metsade rohkus, mis loob väga mitmekesise maastikupildi. (EE, 2011). Taimkatte kaardistamisel eristati 26 üksust. Valdavalt salumetsad (33%), edasi liigivaesed madalsooniidud (16,9%), laanemetsad (16,4%), kõdusoometsad (7,5%), madalsoometsad (6,6%). Ülejäänud üksuste osa on enamasti alla 1%. (Miksike
annaabi.ee 
