ehituse, selgroolülide arvu ning mõnede teiste anatoomiliste iseärasuste poolest. India elevant on palju suuremal määral metsaloom kui aafrika elevant. Seejuures eelistab ta põõsastest ja bambusest tiheda alusmetsaga valgusküllaseid metsi. Erinevalt aafrika elevandist koduneb india elevant kergesti, muutub kiiresti väga kuulekaks, allub hämmastavalt kergesti õpetamisele ning suudab teha keerulist tööd. Raskesti läbitavates soistes ja metsastes piirkondades sõidetakse elevandi seljas ratsa: iga looma seljal paiknevasse spetsiaalsesse sadulasse mahub vabalt 4 inimest arvestamata elevandi kaelal istuvat ajajat ehk mahautit. Elevandid võivad kanda suuri raskusi kuni 350 kg ja enamgi. Kõige sagedamini kasutatakse kodustatud elevante metsatöödel, kus nad kannavad mahasaetud puude raskeid tüvesid, ent teevaid ka keerulisi töid: sorteerivad saelaudu, laadivad ja lossivad praame, tirivad palke veest välja.
Sakala on kulutuskõrgustik, mis on Võrtsjärve ja Liivi lahe vesikonna veelahkmeks. Sakala kõrgustik meenutab põhijooniselt kolmnurka, mille alus asub Põhja-Lätis ja mandrijää poolt tömbikskulutatud põhjatipp ulatub Navesti jõe oruni. Kõrgustiku jalam asub suures osas 50-55 meetri kõrgusel ja lagi kõrgeneb 60-70 meetri kõrguselt Viljandi ümbruselt nii loode kui lõuna poole, kõrgudes keskosas kuni 136 meetrini põllustatud Kärstna ja 144 meetrini metsastes Rutu mägedes. Need on Sakala kõrgemad kohad. Viimastest lõuna sihis maapind madaldub ja on Läti piiri läheduses ligi 70-75 meetri kõrgusel. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219 Sakala kõrgustiku põhijoonis (www.vkg.werro.ee/.../
annaabi.ee 
