8 7 Pere, R. Looduslikud Ehitusmaterjalid. Tallinn 2008. Lk 46. 8 Talviste, E. Hooned. Tallinn 1983. Lk 166. 2012 9 Laastuks kasutatava puuliigi valik jääb peremehe või meistri otsustada. Traditsiooniliselt kasutati kohalikku metsa, teatud piirkonna katused on ehitatud ka kindlast puuliigist. Jälgiti seda, et mahasaetavad puud ei oleks võetud metsaservalt, kus puutüvi on keerdus, neil ei tohtinud olla ka palju oksi. Õige laast peab olema kas kuuse- või männipuust, tihti on kasutatud ka haavapuitu. Haaval on vähem oksi kui teistel liikidel, samas ei ole ta nii vastupidav. Kuusk ja mänd on vaigurikkamad, seega kestvamad, neil on aga jällegi rohkem oksakohti. Oksavaba okaspuitu on vähe ja seetõttu kallis. Laast aga peab olema oksavaba või siis tuleb jätta oksakohtadega laastud alumisse kihti
tal pea otsast, mida kohe kahetses ja kiimahoos toimepandud mõrva karistuseks endal riista otsast hammustas, peale seda ei kohtunud enam ema ja karu, ema tundis süüd - peale isa surma mindi tagasi metsa elama ema venna ehk onu Vootele juurde, kes neil oma onni üles aitas ehitada ja alustuseks 2 hunti piima saamiseks andis, tol ajal oli veel metsas rohkem elanikke, nüüd olid aga kõik linna põgenenud, Leemet käis ka metsaservalt küla piilumas, see tundus talle uhke ja valgusrohke, majad ilusad, kuid ta pelgas seda - metsas mängis Leemet peamiselt Pärtliga, Salme temast välja ei teinud ja Hiie oli liiga noor ja kohmakas, pealegi ei sallinud Leemetit Hiie isa Tambet, kes teda külainimeseks pidas ega suutnud nende pere kunagist ära kolimist andestada - Leemet pelgas Ülgast ka, sest ta kasutas nunnude jäneste verd puujuurte niisutamiseks,
must, vaid hall. Kaugusest oli näha väikesi ujuvaid tumedaid täppe -- need olid vened ja muud sihukesed -- ning pikki musti jooni -- need olid parved; mõnikord kuuldus aeru kriiksumist või segaseid hääli -- oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt. Viimaks tekkis mõnda kohta veepinnale kriips, mida nähes me teadsime, et seal ujus palk käredas voolus, mis tema vastu põrkas. Udu keerles vee köhal, idataevas hakkas punetama, ka jõgi punas; metsaservalt paistis palkidest onn, -- kaugel teisel jõekaldal; vist oli seal puuladu. Siis tõusis kerge tuuleke ja lehvitas nii meeldivalt jahedust ja värskust; lõhnas nii magusasti metsade ja lillede järele. Mõnikord 327 aga tuli tuul teistsuguse lõhnaga, -- kuhugi oli surnud kalu vedelema jäetud ja need olid mädanema läinud. Viimaks tuli päevavalgus, kõik naeris päikesepaistel ja laululinnud hakkasid häälitsema.
annaabi.ee 
