1995. a. käivitati Eesti metsanduse arenguprogramm, et määrata metsasektori edasisi arengusuundumusi ning välja töötada uus metsapoliitika, võttes tasakaalustatult arvesse nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid tegureid. Nimetatud protsessi tähtsaim tulemus oli Eesti metsapoliitika dokumendi vastuvõtmine (1997. a.), milles muuhulgas sätestati esmakordselt ja ametlikult vajadus vääriselupaikade kaitse järgi. Metsapoliitikal põhinev vääriselupaiga mõiste sõnastati ka 1998. a. Riigikogus vastuvõetud metsaseaduses. Metsaseaduse §31 sätestab vääriselupaiga kaitsemeetmed. Vääriselupaikade inventuur kavandati teadmises, et see annab vaieldamatult olulise panuse tulundusmetsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse tagamisel. 1999. a. käivitatigi vääriselupaikade inventuur EestiRootsi ühisprojekt väärtuslike metsaelupaikade leviku ja osatähtsuse hindamiseks. Sellele eelnes aastatel 19931996
Arengukava eesmärk on maksimeerida jätkusuutlikult metsasektori panust rahvamajandusse ja ühiskonna heaolusse. Arengukavas väljendatakse tasakaalustatult nii metsade majandamise, metsatööstuse kui ka keskkonnakaitse huve. Järgmise perioodi arengukava hakati koostama 2009. aasta alguses, vajadus selleks tuleneb metsaseadusest ja säästva arengu seadusest. Metsanduse arengukava aastateks 2011-2020 baseerub eelkõige Euroopa Liidu metsanduse tegevuskaval, Eesti Metsapoliitikal, Eesti Keskkonnastrateegial aastani 2030 ja selle tegevuskaval. Metsanduse arengukava on oma olemuselt riiklik metsandusprogramm. Euroopa Komisjon peab Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava (2006) aluseks järgmisi põhimõtteid: - riiklikud metsaprogrammid on sobivaks raamistikuks metsadega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks; - metsapoliitika kujundamisel tuleb üha enam arvesse võtta ülemaailmseid ja mitut valdkonda hõlmavaid
annaabi.ee 
