võrreldavad põlismetsadega. Paljude sajandite jooksul on seal eksisteerinud neile vajalikud puuliigid ning ökoloogilised tingimused nagu poolvari või valgusele avatus, erineva vanusega puud, mitmekesised puidu lagunemisastmed vms. Kõlvikute vahel ja asustuse läheduses kombineerusid puistutega teatud liikidele looduslikke elutingimusi jäljendavad rajatised nagu kiviaiad ja maa-alused paekeldrid; rajati alleesid ja metsaparke, kus leidsid soodsa elupaiga valgusrikastele metsadele ja puisniitudele iseloomulikud liigid. Metsaraie ja põlluharimise intensiivistudes jäid poollooduslikud kooslused ja asustuse lähedusse kujunenud rekreatiivse iseloomuga puistud sageli põlismetsaliikide viimasteks varjupaikadeks e. refuugiumiteks. Nüüd on kerkinud oht ka pärandkooslustele,sest traditsiooniline maamajandus kaob, samuti osatakse aina vähem väärtustada selliseid loodussümboleid nagu põlispuud, alleed, pargid.
.. 1999). Eedeni aed: paradiisi kujutis. Paradiisiaed: maapealne taevas. Pärsia, nagu ka Assüüria park oli eriline oma metsiku ja loodusliku iseloomu poolest, ehkki tegelikult oli see hästi kujundatud maa-ala. Regioon, mis muiste iidsete pärslaste poolt vallutati, oli üks viljatutest. Nõnda juhtisid pärslased maale lõputuid akvedukte, et luua endile kompleksne maaparandussüsteem. Osa parandatud maast oli ette nähtud põllumajanduseks, ülejäänud jäeti parkide alla. Pärsia metsaparke loetakse kaasaegsete metsaparkide eellasteks. Assüürlastelt ja babüloonlastelt võeti üle puukultus ning suuri puid peeti elu kestvuse sümboliks. Pärsiaga seoses kohtame ka esmakordselt aednikke, kes pöörasid suurt tähelepanu lille-, ennekõike aga roosiaedadele. See omab suurt tähendust nimelt seetõttu, et just sealtkaudu levis roosikasvatus kui harrastus Kreekasse ja sealt edasi mujale Euroopasse. Iseloomulik Mesopotaamiale oli: