Mitut puhku oli ta ka Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tema looming on mitmetahuline: siin leidub proosat, romaane, ajaloolisi romaane, näidendeid, novelle, artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele. Teda tuntakse ka kui kriitikut ja tõlkijat. Oma kodukohta külastas ta harva, kuid mitmetes romaanides ja eriti mälestusteraamatus "Tee algul" kirjeldab ta Metsnukat, aga ka pisut kaugemat ümbrust sageli Kooliõpilased teavad Mait Metsanurka tema ajaloolise romaani "Ümera jõel" järgi. Ta avaldas humoristlikke lühijutte aastast 1904. Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati teater "Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare Villem" (1909), mis kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912) annab pildi ajajärgu avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise kaudu
Sellegipoolest nägi teos ühel hetkel ilmavalgust. Tegu on siis ajaloolise romaaniga, milles käsitletakse muistsete eestlaste elu ja vabadusvõitlust. Sündmustik koondub Ümera lahingu ümber, kus eestlaste väikesearvuline malev saavutas hea strateegia ja taktika toel hiilgava võidu saksa rüütlite ja nende käsilaste üle. Metsanurk plaanis pärast ,,Ümera jõel" valmimist kohe uut ajaloolist romaani kirjutama hakata. Uus romaan pidi kõnelema Metsanurka eriti huvitavast eestlaste vanemast 8 Lembitust. 1940. aastail oli tal olemas juba hulk materjali ja mustandid Lembitu elust ja võitlusest, kuid 1940. aasta suvel poliitilises elus toimunud sündmused tõmbasid kavatsusele kriipsu peale. Kui rääkida oludest, milles paljud tuntud ajalooliste raamatute autorid kirjutasid, siis on näha mõningast sarnasust. Paljud kirjanikud heitlesid sellega, et üleüldse ära elada. Nii
annaabi.ee 
