kipu. Siiski on teada, et vahel lasevad nemadki ennast reisikihust kaasa kiskuda. 1997. aasta sügisel täheldati Pärnumaal Lao linnujaamas lausa sensatsioonilist händkakkude rännet. Toona kirjutas ajakiri «Luup», et Laol rõngastati tervelt 51 händkakku, samas kui varasema 14 aasta jooksul kokku oli neid linnujaamas kätte saadud vaid 36. Paigalindude arvuka liikumise põhjuseks pakuti elupaikade nappust -- inimene oli üha enam hakanud saega metsamassiividesse trügima. Kulliliste ja nugiste kõrval ongi üks händkakkude peamisi vaenlasi loodust saastav inimene, nagu viimasel ajal kõigi liikide puhul kurvaks kombeks on saanud. Seetõttu püsib pika sabaga kakk kaitstavate liikide kolmandas kategoorias, olgugi et tema asurkond pole meil vist kunagi nii suur olnud kui praegu. Händkaku toidupoolise moodustavad erinevad väiksemad linnud, väikesed imetajad, nende pojad, aga ka kala ja konna suhtes ei jää külmaks
elupaikadeks on rikkaliku alustaimestikuga segametsad, suvel on toiduks peamiselt rohttaimed, talvel puude-põõsaste koor ja võrsed. Punahirve tekitatud kahjustused on sarnased põdrakahjustustega, kuid väikesearvulise sõralisena ei oma need metsanduses olulist tähtsust. Meie metsade graatsilisem sõraline, eelmistest pisemakasvulisem metskits e. kabris (Capreolus capreolus) on küll arvukas (ca 80000 isendit) jahiloom ja eelistab elada vahelduvatel ja avatud kultuurmaastikuil. Suurtesse metsamassiividesse meeleldi ei lähe. Toiduks tarvitab suveperioodil mitmesuguseid rohttaimi ja talveperioodil puude ja põõsaste, oksi, võrseid ning pungi. Erilist kahju metsamajandusele ei tee, talvel kahjustavad vahel kuusenoorendikke, süües ära kuuse ladvakasvud, samuti kahjustades noori tamme- ja saarekultuure. Noores eas suudab kuusk külgoksast uue ladva kasvatada ja see pole eluliselt ohtlik. Sokud nühivad enne jooksuaega ja selle ajal sarvi nahast puhtaks vastu puid ja
annaabi.ee 
