Seega on kõikidele rabadele iseloomulik oligotroofse, toitesooladevaese rabaturba olemasolu. Eesti rabad on eriilmelised. Kõiki rabasid ei saa metsamajanduses kasutada ühesuguse eduga. Ühesugused ei ole rabamännikute kuivendamise tulemused - ühel juhul annab kuivendamine rahuldavaid tulemusi, teisel juhul mitte. Ilmselt on põhjus selles, et rabad ei ole ühesuguse viljakusega. Seetõttu on rabade tüpiseerimine metsamajanduslikust seisukohast vajalik. Sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib Eesti rabad jagada kolme peamisse kasvukohatüüpi: nõmmrabad, siirderabad, kõrgrabad. Need raba kasvukohatüübid erinevad üksteisest pindmise, 0,5 m paksuse turbakihi iseloomu poolest, kuid taimkatte järgi võivad olla raskesti eristatavad. Nõmmraba kasvukohatüüp levib tasastel madalatel või nõgusatel aladel. Turbalasundi
Möller ning tuntakse seda püsimetsandust ka Dauerwaldi nime all. Peamine idee seisneb selles, et iga aasta tuleks mets üle vaadata ja raiuda puid sealt, kus see on metsakasvatuslikult kõige otstarbekam. Valikraiete käigus mets ei hävi, vaid jääb püsima, st. mets on pidev. Varem käsitleti meil valikraieid ühe turberaie viisina, kus puistust raiuti küpseid puid nii, et puistu säilis. Raiutavate puude valikul võidi lähtuda nii metsatööstuslikust, kui metsamajanduslikust aspektist, vastavalt sellel jaotati valikraied: · sund- e. tööstusvalikraie - valikul arvestati tüve kvaliteeti ja mõõtmeid, lähtuti puidu varumisel momendi majanduslikest huvidest; · vaba- e. hooldusvalikraie - valikul arvestati puistu tulevikku ja raiesse määrati halvas sanitaarses seisus, haiged ja vigastataud puud, lähtuti tulevikupuistu kujundamisest. Sund- valikraie ajal jääb tavaliselt üle poole tagavarast kasvama, välja raiutakse
annaabi.ee 
