mokad. Naaritsad elavad kiirevooluliste, rikkaliku kaldataimestiku ja varjevõimalustega enamasti metsamaastikel paiknevatel jõgedel. Seisuveekogudel elavad nad harva ning üksnes soojadel aastaaegadel. Mitte kunagi ei ela nad mere ääres.
elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Samuti on keelatud täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites.) Naaritsad elavad kiirevooluliste, rikkaliku kaldataimestiku ja varjevõimalustega enamasti metsamaastikel paiknevatel jõgedel. Seisuveekogudel elavad nad harva ning üksnes soojadel aastaaegadel. Mitte kunagi ei ela nad mere ääres. Pesa on neil puuõõnes, kaldanõlvas ning sagedasti ka puujuurte (eriti sanglepa) vahel. Urge on kodupiirkonnas tavaliselt mitu. Tegutsemisala piirdub 100m laiuse vooluveeäärse ribaga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad jäädes vee alla kuni kaheks minutiks. Naaritsad on enamasti öise eluviisiga ja üksildased v.a. paaritumisperioodil.
Talvel annab tumedama ja hõredama pealiskarva alt paistev kahvatukollane aluskarv loomale eripärase välimuse. Noorloomadel on esimesel talvel tihe tuhmkollane kasukas. Karvavahetus toimub mais- juunis. Tüvepikkus isastel 610- 1300 g, emastel 310- 600 g (sünnikaal 9-10 g ). Anaalnäärmed toodavad nõret, mida kasutab lõhnamärgistamisel aga ka enesekaitsel.( Euroopa imetajad) Leviala Pesitseb madalikualade metsamaastikel, samuti jõekallastel ja soistel aladel. Tihti talude ümbruses. Uru kaevab ise või võtab üle suurematelt närilistelt. Pesa vooderdab rohu ja samblaga. Tuhkur on laialt levinud kesk- ja lääne Euroopas, levinud ka kogu Eestis v.a Hiiumaa, kus hävimise põhjuseks on arvatavasti mink.( Loomade elu) Toitumine Eluviisidelt valdavalt öine. Toitub närilistest, konnadest, lindudest, vihmaussidest, putukatest,. Enim kasutab haistmismeelt. Loob toidupanipaiku. ( Loomade elu)
Enamikus Lääne-Euroopa maades jagunes mesoliitikum Azil´ ja Tardenois kultuuriks. Nimetused tulevad Prantsusmaa leiukohtadest. Asulakihad olid suhteliselt nõrgad, leide suhteliselt vähe asustus oli liikuv, kasutati ajutisi peatuspaiku. Asulakohad olid ka mõõtmeilt väiksemad. Asulakohtadeks ja laagripaikadeks olid Azil kultuuris endiselt koopad, hiljem said peamisteks laagripaigad liivikutel ja kõrgematel metsamaastikel. Põhiline oli veekogu olemasolu kusagil läheduses, mis pakkus mitmesuguseid küttimis- ja kalapüügivõimalusi. Skandinaavia mesoliitikumis on tuntuim Maglemose kultuur (80005700 eKr). Elati metsade keskel järvede kallastel. Nimiasula Taanis. Inimesed elasid siin omaaegsel Maglemose järvel, mis kuivas ning muutus turbarabaks. Arvatakse, et vaiehitusi tollal veel ei tuntud ning elati mingisugustel
annaabi.ee 
