Nüüdseks on koos kakaoga ka sama tähtsaks muutunud banaanid. Kasvatatakse ka kohvi, suhkruroogu ja tsitrusvilju. Mõisnikud rendivad oma maad talupoegadele, kes kasvatavad kartulit, türgi uba, bataati, maniokki, rannikul ka maisi. Rentnikke on palju ning enamus rendist makstakse natuuras, mille mõisnik müüb edasi linnarahvale toiduks. Enamiku teraviljast ja muud toiduained peab Ecuador ise sisse vedama. Ecuadori metspiirkonnas on levinud ja majanduslikult oluline ka metsakorilus. Korjatakse kiinapuu koort, kautsukit, taguapalmi kõvu vilju. Costas asuvates suurfarmides kasvatatakse banaane, kohvi- ja kakaopuud, suhkruroogu, puuvillapõõsast ja riisi, kuna seal on soe ja niiske. Sierra nõgudes viljeldakse maisi, nisu, kartulit ning aed- ja sojauba, kuna seal on viljakate muldadega mägistepid. · Ecuador suudab end ise varustada teraviljaga. Sisse ostetakse toiduaineid, millest puudu
(Sobanski 2001: 175; Osherenko 1995) 1990. aastatel on lõunasölkuppide seas toimunud teatav kultuuriline elavnemine, hoolimata keele ja traditsioonilise eluviisi minetamisest. 1989. aastal loodi Tomski oblastis organisatsioon ,,Kolta-kup" (`Obi inimesed'), mille eesmärgiks on parandada sölkupi ja teiste regiooni põlisrahvaste keele ja kultuuri olukorda. ELATUSALAD Traditsioonilisteks elatusaladeks on kalapüük, jaht ja metsakorilus ning põhjapool põhjapõdrakasvatus. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel), toimus jõgedel aasta ringi. Kalastati sageli gruppidena (5-10 meest) kalatõkete ja võrkude abil, tavaks oli ka talvel jääalune kalastamine. Nelma, omul, muksun, tuur, haug ja ahven on peamised kalad, keda sölkupid püüavad. Jaht põtradele ja hirvedele on andnud sölkuppidele värsket liha ja nahku riiete jaoks