Tegelikult on mittemõistmise põhjuseid vist tuhandeid, neid võibki üles loetlema jääda. Mulle meeldib see, et maailmaruumis sirgub ühekoos üles nii palju erinevaid inimesi ja kõige tipuks on see, et me ei ole sarnased, meis kõikis on midagi, mida teises ei leidu. Üheks minu lemmik raamatuks on Andrus Kivirähk'i ''Mees, kes teadis ussisõnu''. See on ülimalt muljet avaldav, kuidas ta suudab selles raamatus tuua välja nii palju erinevusi külarahva ja metsainimeste vahel. Sealt võib lugeda välja seda, et kui elad metsas ja oskad ussisõnu oled õnnelikum kui külainimene, kes peab endale elatis teenima, mitte saama seda ussisõndega. Järelikult on raske mõista inimesi, kes üksteisest palju erinevad, aga minu silmis on see huvitav. Polegi kõige tähtsam, kui palju me kedagi mõista suudame, vaid hoopis tolerantsus ja teistesse inimestesse lugupidav suhtumine. Igal ühel on õigus elada oma elu nii, nagu ta paremaks peab. Minu arvates
päev tuleb parem ja õnnelikum ning teose lõpuga ei lõppenud veel kõik ära. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" oli seevastu juba algusest saadik määratud hukule. Leemet kurtis, et on ajalool jalus, kuskile nurga kopitama jäänud igand. See viimane. Selles teoses ei olnud lootust paremale homsele, õigemini öeldes polnud selles üldse lootust. Me teadsime juba esimesi lehekülgi lugedes, et Leemet oli viimane ning et temaga lõppes metsainimeste tsivilisatsioon ja algas uus elujärk. Aga mille igand ja mille viimane Leemet on? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks ussisõnadega rääkijad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi, kuid ilmutavad
annaabi.ee 
