materjalide ja hobusetõugude kasvatajatega tehtud intervjuude põhjal. 1. EESTI HOBUNE Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, kelle päritolu pole täpselt teada, kuid kes oli tuntud juba ennemuistsetel aegadel. Arvatakse, et soome-ugri rahvad kodustasid hobuse varem kui naaberrahvad, tulles Euroopa aladele hobustega, mitte jalgsi nagu paljud teised rahvad, seetõttu liigitatakse ta ka põhja-metsahobuse rühma. [1] Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm kliima muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. [2] Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad 11. sajandist maadeuurijalt B.Adamilt, kes iseloomustab oma reisikirjeldustes eestlasi rikkuse ja heade hobuste poolest. [1] Eesti hobust on väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.- 13
KALAKASVATUSE ERIALA Ökoloogilise printsiibi järgi hobused jaotuvad: o Idamaine rühm elav temperament, kuiv kehaehitus o Läänemaine rühm flegmaatilised, toore konstitutsiooniga. Suur karvastik, lakk, tukk, sõrgatsitutid Koljuindeksi alusel hobused jaotuvad: o Stepihobune kitsas otsmik, näoosa rohkem arenenud (baskiiri, mongoli hobune, sairi hobune) o Kiltmaa hobused lühike pea ja lai otsmik o Metsahobuse tüüpi lai otsmik, lüheldane pea, väikest kasvu, karvastik lopsakas, saba ja tukk paks (eesti, soome hobune, zematukai hobune) Tõugude klassifitseerimine käib kolmanda zootehnilise printsiibi alusel, mis arvestab mõtestatud inimtöö hulka aretuses. Darwini järgi jaotatakse: o Kohalikud e aborigeensed tõud o Parandatud e üleminekutõud o Kasvanduse e kultuurtõud Middendorfi järgi jaot: o Sammuhobused
annaabi.ee 
