ussisõnade oskajaid põlisusundite järgijateks. Põlisusundite uskumine aga ei toonud alati kasu. Näiteks Leemetil oli metsas elades naaber, kes sundis oma tütart Hiiet jooma hundipiima, kuigi Hiie organism ei talunud seda ning ajas oksendama. Külas elades unustati, kes oldi enne küladesse kolimist ja kus kohast tuldi. Unustati vanad tuttavad ja kombed ning tavad. Külades olid kirikud, kus kuulati jumalasõna. Jeesust hakati kummardama ja rääkima tema pidevast teenimisest. Metsaelanikele see ei meeldinud, kuna nemad ei kujutanud ette, et nad peaksid kedagi teenima. Jeesuse ja rüütlite uskumisega mindi samas ka liiale. Väga naljakas koht teoses on see, kui külaelanikud hobuse väljaheidet uurisid ja maitsesid ning teada soovisid, mis maa hobune sellel uhkel rüütlil küll olla võis. Mingi mälestus küll külaelanikele jäi, kuid tekkis mingi väärastunud arusaam. Hakati uskuma haldjaid ja libahunte.
Üldiselt on metsnugis pelglik laaneelanik, kes eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega metsi, mis pakuvad häid varjumisvõimalusi. Teda võib leida nii okas-, lehe- kui ka segametsadest. Metsnugise tavalisemateks redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurrud ning oravapesad. Viimasel ajal on metsnugist aga üha sagedamini nähtud ka väljaspool metsa, koguni inimeste läheduses, taluõuedel. See jõudsalt siginud loom on kujunenud lausa mõningaseks nuhtluseks nii metsaelanikele kui ka koduloomadele, sest kiskjana võib ta maha murda kanu ja kasse. Ka mina olen oma maakodus, Saaremaal, metsnugist mitmeid kordi kohanud ning tema käitumist veidi jälginud. Avastasin, et ta peab meie taluõue heaks hiirte jahipidamise paigaks. Metsnugise peatoiduks on närilised, eriti niidu- uruhiired, kuid ta sööb ka linde ja kahepaiksed. Saaki jahtides on see kiskja tugev, osav ja vastupidav, seetõttu võivad tema ohvriks langeda isegi jänesed, laanepüüd ning oravad.