ligi 60 000-ni. Neile lisandusid naised, kellel poliitilisi õigusi polnud (nagu teisteski polistes), samuti riigis elavad võõramaalased ja orjad. Võõramaalased ehk metoigid (metoikos see, kes elab koos [ateenlastega]) pidid maksma regulaarset maksu (kodanikud olid sellest vabad) ja teenima kodanikega võrdsetel alustel Ateena sõjaväes. Poliitilisi õigusi neil polnud, kuid nende elu ja vara oli Ateena seadustega kaitstud. Kuna metoikidel puudus õigus omada Atikas kinnisvara, siis tegelesid nad peamiselt kaubanduse ja käsitööga või otsisid juhuslikku teenistust Ateena linnast ja sadamast, samal ajal kui Ateena kodanike enamuse moodustasid, linnakäsitöölistele lisaks, Attika talupojad. Metoikide seas oli nii rikkaid kui ka vaeseid inimesi. Palga maksmine hulgale nõukogu liikmetele, ametnikele ja tuhandetele kohtunikele nõudis suuri kulutusi. Sellele lisandusid kulud laevastiku ehitamiseks, varustamiseks ja
Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000-400 000 inimest, neist umbes kolmandik (kuni pooled) olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad. Institutsioonid
annaabi.ee 
