mõõdetamatu muutuja kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi stiimuleid ja reaktsioone. Biheiviorism osutus võrreldes introspektsionismiga edukamaks programmiks, mis tõi kaasa edusamme ka inimpsühholoogias, eriti õppimise uurimises. Sellise lähenemise üks kindlaid plusse on see, et John Watson, tehes asju teisiti, avastas palju uusi asju ja pani aluse ka metodoloogilisele biheiviorismile. Miinuseks on aga see, et näiteks ta arvas, et inimese mõtlemine toimub hääleelnudites, mis võis mõjutada palju teisi osühholooge, viies neid eksiteele. Mina arvan, et John Watson oli omamoodi hull. Ta loobus paljudest täthsatest asjadest psühholoogias, et midagi teist tõestada. Ta sattus vastuollu põhimõtteliselt kõikide varem olnud psühholoogia põhitõdetega. Ma arvan ka seda, et ta oli väga pühendunud oma tööle, sest muidu ei oleks ta
Sellele kontrastiks aga võib tuua Scott McMillini ja Sally-Beth MacLeani "The Queen's Men and their Plays", mis keskendub teatri patroonidele ja selle identiteedile. Rutter (2008: 345) teeb teose põhjal järelduse, et teater on vahend, kuidas eraldiseisvate näidendite poliitilist sisu saab siduda laiemalt riigi poliitikaga. Autor spekuleerib, et üks põhjusi, miks repertuaariuuringut on hiljutisel ajal nii palju populaarsemaks saanud võib olla see, et see on pakkunud vastust kesksele metodoloogilisele probleemile - suhe kirjandusliku teksti ja ajaloolise konteksti vahel. Siiski jääb alles küsimus, miks teatud ajalooline kontekst on valitud, et kõrvutada teatud kirjandusliku tekstiga. Repertuaari kriitika on, nagu oleme näinud, sidunud näidendid laiemate sotsiaalsete liikumiste külge. Rutter ütleb, et Andrew Gurr on oma teoses "Shakespeare'i aegsed teatrid" ("The Shakespearian Playing Companies") esile toonud uue ajaloolise problemaatika: ajaloolaste
annaabi.ee 
