ning 1995. aastal siirdus ta jazzipealinna New Yorki. 2002 aastal käis ta esmakordselt eestis ning nüüd 9 aastat hiljem tuli ta jälle jazzkaare raames eestisse esinema. Tema Kvinteti kuulusid Richard Bona- bassist ja vokalist, Tatum Greenblatt-trompetist, Etienne Satdwjik-klahvpillid, Adam Stoler- Kitarrist ning Ernesto Simpson-trummidel. Ta on musitseerinud koos Didier Lockwoodiga, Manu Dibangoga,Salif Keitaga,Michael Breckeriga,Randy Breckeriga,Pat Methenyga,Mike Sterniga, Joe Zawinuliga,Chick Coreaga,George Bensoni ja laulja Harry Belafontega. Temast on räägitud kui maailma parimast jazzbassistist.1 Bona on väga multikultuurne ja tutvust teinud paljude zanritega. Lavakujundusele väga palju rõhku ei pandud, kuna tegemist oli kontserdiga mitte muusikaetendusega,seega inimesed tulid rohkem kuulama, kui vaatama. Osad rekvisiidid seal olid, kuid nendele suuremat tähelepanu ei pööranud
võiks kunagi eesti keeles taolist rütmimuusikat laulda, ema Novella lauldud laulud suunasid Hedvigi eestikeelse muusika juurde. Juhuse tõttu sattus see album plaadifirma Universal dzässi- ja klassikaosakonna juhi Wulf Mülleri kätte Londonis. Müller oli sellest vaimustuses ning tegi artistile ka kohe ettepaneku plaat samamoodi, nagu see on, Universal/Emarcy kaubamärgi all välja lasta. Hedvig aga otsustas teha uue plaadi. Selleks kulus aasta. Kohtumine oma lemmiku, dzässkitarrist Pat Methenyga inspireeris Hedvigit kirjutama plaadi lõpuloo "Pat's Lullaby", mille üks osa on Lõuna-Eesti rahvalaul. Tegu oli Eesti esimese dzässmuusikuga, kes sai rahvusvahelise lepingu nõnda suure plaadifirmaga. Hedvigi neljas CD "What Colour is Love" (2003) sisaldab valdavalt tema enda loomingut ja on kriitikute sõnul tõeline meistriklassi näitaja. Kuue kontserdiga tuur mööda Eestit kogus täissaale ja positiivseid vastukajasid. Lisaks tutvustati plaati ka kontsertidega
annaabi.ee 
