Hõõrdumine õhuvoolu ja maa- või merepinda vahel kutsub õhuvoolus esile hulga pööriseid,mis kanduvad õhuvooluga kaasa.Tuule mõõtmine: Tuule suuna ja kiiruse mõõtmiseks on mitmeid mõõteriistu. Enamiku mõõteriistade töötamine põhineb tuule kui liikuva keskkonna poolt tekitatud rõhul. Induktsioonanemomeeter, Tretjakov´i tuulemõõtja,Tuulelipp: Tuulelipp on kasutusel olnud juba pikka aega. Meteojaamad on kasutanud Wild´i tuulelippu. Tuule suuna määramisel peab vaatleja seisma posti lähedal ja jälgima 2min jooksul vastukaalu asendit. Tuule suunaks loetakse ilmakaar mille kohal vastukaal seisab või mille ümber vastukaal kõigub. Tuule kiiruse määramiseks peab vaatleja eemalduma postist suunas, mis on risti tuule suunaga ja jälgima plaadi asendit samuti 2min jooksul. Tuule kiiruseks loetakse näit,
2.4. Eksperimentaalne meetod Eksperimentaalse meetodi lihtsaim vorm on vaatlus. Vaatlus on looduse uurimise passiivne vorm. Vaatlus erineb lihtsalt vaatamisest , sest vaatlusel on mitu kindlat tunnust, mida vaatamisel ei pruugi olla: kindel eesmärk, metoodika, kasutatakse mõõteriistu, tulemused fikseeritakse. Vaatluse korral kehtib nõue, et nähtus peab tekkima ja kulgema ilma vaatlejapoolse sekkumiseta. Näiteks: ilmavaatlus (teostavad meteojaamad). Teine eksperimentaalse uurimise vorm on katse ehk eksperiment ja see on looduse uurimise aktiivne vorm. Katseks nimetatakse mingi nähtuse uurimist kui see kutsutakse kunstlikult esile või kui selle kulgemisse sekkutakse. Näiteks aine murdumisnäitaja määramine laserikiire abil. Katse korral registreeritakse alati mõõtmistulemused. Moodsamate riistade korral teeb seda arvuti, kuid enamasti tehakse seda käsitsi. Tulemuste kirjapanemiseks kasutatakse nn
annaabi.ee 
