· Teksti funktsioon ei ole lugejale selge. · Tekstis liialdatakse abstraktsete sõnadega. · Kontekst on lugejale võõras. · Tekst on liiga informatiivne. · Tekstis on väga kõrge üldistustase. · Tekst on liiga fragmentaarne. · Teksti tähendussuhted (aja-, põhjus- ja tagajärjesuhted) on ebaselged. · Tekstis puudub keskne probleem. · Tekstis liialdatakse ebaoluliste detailidega. · Lugemist juhtivat ja suunavat metateksti on vähe või see puudub. Lugemine kui protsess Lugemine on protsess, millel on oma reeglid. Enamasti on need inimestel väljakujunenud iseenesest ega ole seetõttu alati kõige otstarbekamad. Lugejaid analüüsides on jõutud järeldusele, et loov lugemine koosneb viiest omavahel seotud ja loogilises järjekorras tegevusest. I. Häälestu lugemiseks. Vaatle teksti
vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik komöödia; võib sisaldada autori või lugeja hinnangut; 5) hüpertekst: teise järgu tekstid. Tekst, mille olemasolu sõltub täielikult teisest tekstist, nt paroodia, pastiss. Eristab tekstide reziimi (mänguline, satiiriline, tõsine) ja suhet (transformatsioon
annaabi.ee 
