tartu kiilde pakku". Esikluulekogus "Kandilised laulud" (1962) ilmus "Noorte autorite" kassetis ning selles teatas Traat: Ma olen kandiline maamees, hall ja tõsine kui raudkivi. Traadi luulet on nimetatud poeetiliseks autorbiograafiaks ning on leitud, et see on otsekui eestlase nägu tõsine ja murelik. Tema luule põhimotiivid on kutse linnast loodusesse; oma aia harimine ; äraminemine- maaema rüppe, sügisöhe, metasa, merele, samas tähendab äraminemine otsingut iseendas ning pidevat võitlust. ,,Küngasmaa" (1964) väljendab huumoriga tasakaalustatud kaduvusnukruse kaudu kohustust tagada rahvuslik-kultuuriline järjepidevus. ,,Kaalukoda" (1966) algatab aegade ja tõdede suhet vaagiva sümboolika, süvendades elu ja kodu hoidmise motiivi ka rahva ajaloo luulendamisega. Rööbiti luulega on Mats Traat avaldanud pidevalt proosat, mille põhiprobleemiks on eetiline isiksus.
magavad palju ja on üldiselt hedonistlikud. Leemetile tundus nende elupaik sarnanevat rohkem loome koopale kui inimesele aga pole ka imet, sest Salme oli üks viimaseid kui mitte viimane inimene metsas ja elades koos karuga polnud ka ime, et ta juuksed läksid aina rohkem sassi ja mustaks ning liha mis nad sõid oli Leemeti jaoks jõle toores kuid kuna karule see meeldis siis vaikselt oli ka Salme õpinud seda niimodi eeldama siin sügavas metasa. Väsimusest kuid ka teades nüüd Salme olukorrast otsustas Leemet mitte rääkida kõigest mis temaga vahepeal juhtunud on ehk tema elust külas ja vanaisa tulekule järgnenutest lahingudest Ülgase ning külarahvaste, raudmeeste ja munkade vastu. Üldiselt tundis Leemet koopast päevavalgesse tulles üldist väsimust ja hoolimatust kõige suhtes. Endisesse koju kõndides, et magama minna ööseks nägi ta korra ka küla
annaabi.ee 
