Aleksander Puskin ,,Jevgeni Onegin" Tegelikult on see metaromaan ehk romaan romaanis, või siis kuidas romaani. Autor on kohati otseses kontaktsis tegelastega - Onegini ja Tatjana sõber. Vahel autor esineb luuletajana, kes vestleb lugejaga, küsides, kuidas peaks romaani edasi kirjutama või siis räägib iseendast. Romaan läheneb realsimile, (võrreldes lõuna poeemidega ei ole tegevuspaigaks mingi eksootiline koht, vaid Peterburg, Puskini kaasaegsedinimesed (inimesed kes olid kaasaegsed 1820ndatel) on kirjeldadtud)
Nagu näitab L. Pinski, on Cervantese romaanis originaalsed nii süzeefaabula kui ka süzeesituatsioon. Kusjuures "Don Quijote" süzeefaabula, erinevalt varasematest klassikalistest süzeemudelitest, on nõnda keeruline, et seda hiljemgi keegi pole üritanud matkida (küll aga on jäljendatud ja taasmõtestatud "Don Quijote" süzeedsituatsiooni). 2:OSA"Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast". See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes.
Jah, tõesti, "Don Quijote" ei lähtu mingist varasemast müüdist. Nagu näitab L. Pinski, on Cervantese romaanis originaalsed nii süzeefaabula kui ka süzeesituatsioon. Kusjuures "Don Quijote" süzeefaabula, erinevalt varasematest klassikalistest süzeemudelitest, on nõnda keeruline, et seda hiljemgi keegi pole üritanud matkida (küll aga on jäljendatud ja taasmõtestatud "Don Quijote" süzeedsituatsiooni). "Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast". See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes.