põhjapõtrade küttimine. Filmiti alates 62a alates kolmel aastal. Teemaks valiti eskimote aastane rännutsükkel (traditsiooniline kultuur), sarnaselt Flahertyga valisid filmitegijad ühe kindla mehe ja tema pere (grupi), rohke tegelastehulk tekitaks arusaamatusi. Küti nimi Itimanguerk, kes mäletas aega enne vintpüsside laialdast kasutamist, oli autoriteerne inimene. Tema oli ka see, kelle käes oli otsustusvõime, mida näidata, kuhu laager teha jms. Peideti ära konservid, metallpannid jne (asjad, mida eskimod juba kasutasid). Filmimeeskond jäädvustas seda igapäevategevust ja eskimod elasid filmilindile nii nagu 40a varem. Tulemuseks tehti 21 pooletunnilist filmi, iga filmi kirjeldus oli pikk ja põhjalik, visuaalsele pildile lisati looduslik heli, kommentaarid puuduvad, ei tõlgitud subtiitritega eskimote omavahelist juttu ja eesmärk oli anda ühiskonnaõpetuse aluspõhimõtteid, taheti luua võimalus isevaatluseks (tulla erinevate küsimuste peale jne)
kaasa liikuma. Filmiti kolmel aastal pikemate perioodidena filmi teemaks valiti eskimote aastane rännutsükkel ajalooliselt vaadeldi nende traditsioonilist kultuuri, enne vintpüssi kasutuselevõttu. Sarnaselt Flatheryle valiti filmi keskmesse üks konkreetne mees. Itimanguerk oli mees (küti nimi), kes mäletas vintpüssieelsest ajast, tema käes oli otsustuspunkt, mida võib filmida ja näidata. Tuli ära korjata kõik esemed, mis võisid reeta tegelikku ajastut (konservid, metallpannid jne). Ta otsustas kõik; oli ka kogukonnas autoriteetne inimene; kuhu laager rajatakse, mida tehakse jne. Eskimod mängisid iseennast 40 (seda elu) aastat varem. Filmitud materjalist tehti 21 pooletunnist filmi, iga film kirjeldas konkreetses laagripaigas toimuvat, oli pikk ja põhjalik. Visuaalsele pildile lisati looduslik heli, samas ei lisatud kommentaari, mis ekraanil toimub ja ei tõlgitud subtiitritena eskimote omavahelist juttu. Sihtgrupp oli 9-10 aastased
annaabi.ee 
