Esimese puhul on tegemist mullas elava bakteriga agrobakteriga ning see põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi. Ta suudab viia taimerakku osa oma DNA-st ja sisestada see pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakterites looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. DNA-püssi puhul taimerakku tulistatakse pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Jõudnud raku sisse võõr-DNA tuleb see metalliosakeselt lahti ja tungib rakutuumas pärilikkuse ainesse. (Eestimaa Looduse Fond 2006.) Selleks, et sisestatud DNA rakus funktsioneerima hakaks ja soovitud tunnus avalduks, on vaja promootorit. See on DNA osake, mis sageli võetakse viirustelt. Promootor lülitub sisse kohas, mis on sellele kõige vastuvõtlikum. Muundkultuurid on tihti ebastabiilsed ning see on tingitud sellest, et lisades uut pärilikku infot mõjutatakse geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid
Diplomitöö, [http://loodus.keskkonnainfo.ee:88/protection/biosafety/gmorisk] (vaadatud: 23.03.2011), lk 8 1.1 Geneetiliselt muundatud põllukultuurid Geneetiliselt muundatud (GM) ehk transgeensed ehk muundkultuurtaimi üheks loomismeetodiks on bakterite abil. Selleks kasutatakse mullas elavat agrobakterit, mille abil viiakse võõr-DNA taime pärilikkuse ainesse. Teise võimalusena kasutatakse nn DNA-püssi, millega tulistatakse võõr-DNAga metalliosake taimerakku, kus võõr-DNA tuleb metalliosakeselt küljest ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainega.1 1.1.1 GM taimede jaotus kolme põlvkonda lähtuvalt tehnoloogiast ja eesmärgist Esimese põlvkonna GM kultuurid jõudsid tootmisse 1990.aastate keskel. Nendeks on näiteks mais, soja, raps, tomatid või muud GM kultuurid. Eesmärgiks oli toota umbrohumürgi ehk herbitsiiditolerantsed, parandatud valmimis- ja säilimisomadustega ja kahjurikindlad kultuurid.2 Teise põlvkonna GM kultuuride väljatöötamiseni jõuti alles 20.sajandi viimase
annaabi.ee 
