Üks võimalus on kasutada bakterite abi. Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab viia ühe osa oma DNA-st taimerakku ja sisestada see taime pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt
Üks võimalus on kasutada bakterite abi. Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkuse ainesse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist õnnestub võõr-DNAsiirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on sageli osutunud tavakultuuridest ebastabiilsemaks. Sagedamini esineb tundlikkust haiguste, põua, liigniiskuse ning muude ebasoodsate kasvutingimuste suhtes. Geneetilise muundamise areng
see taime pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. (Ehrlich, et al., 2006, lk 5-6) Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt
annaabi.ee 
