Lacan lähendab neid, kuna mõlemad sisaldavad vajaduste ja soovide näol mitteteadvust. Kunstikeel on see, mis peegeldab seda uut sümboolse subjekti ja maailmasuhete korda. Kogu tsivilisatsiooni areng on ära määratud soovide konkurentsiga. Keel on esmane ja on võimeline kirgi ja soove pehmendama. Seega on võimalik keele kaudu konflikti lahendada. Tänapäeva kunstistiile on Lacani arvates kaks : 1. sümboolne - poeetiline, kus pole realistlikke võrdlusi ja sellele on omane metafoorilisus. 2. reaalne - metonüümiline., esikohal detailid Keel on võrk, mis katab asjade kogumi, tegelikkuse tervikuna ning sisestab reaalsuse sümboolsusesse korda. Keele funktsiooniks ei ole mitte informeerimine, vaid kujutluspiltide esilekutsumine. Psühhoanalüüsi eesmärk oleks siin vastupidine kasvatusele. See peab vabastama keele saastast ja siis korra uuesti puhastatud kujul üles ehitama. Poststrukturalism. *postmodernism
Igal tasandil näivad vead olevad paralleelset tüüpi (näiteks foneemiliste keelevääratuste korral näivad sõna alguse kaashäälikud minevat segamini teise sõna alguse kaashäälikutega ("sahistav tuul" "tahistav suul"). Rõhuline sõna näib vea tekkele rohkem mõjuvat kui rõhutamata sõna. Sõnade asendamisel süntaktilised kategooriad säilivad. Metafooriline keel Veel üheks keele uurimist väärivaks aspektiks on selle metafoorilisus. Keele sõnasõnalise kasutamise kõrval esineb piisavalt palju ka keele kujundlikku kasutust, eelkõige metafooridena. Metafoorid kõrvutavad kaht nimisõna viisil, mis rõhutab positiivselt nende sarnasusi ilma nende erinevusi ümber lükkamata. Sarnasused on metafoore meenutavad, ent nõuavad lisasõnade kasutuselevõttu ("... nagu kaks tilka vett, ... nagu sukk ja saabas ..."). Metafoorid sisaldavad nelja võtmeelementi: kaht
annaabi.ee 
