Ja tõesti, selliste sõnade poolest on eesti keel rikas, ehkki etümoloogial on nendega vähe peale hakata. Kokkuvõte Teadusliku etümoloogiasõnaraamatu standarditele ETS siiski päriselt ei vasta. Sõnaraamatuga on ära tehtud väga suur töö, mille edasine parandamine ei peaks olema ülemäära raske: tuleks lihtsustada ülepingutatud tähendusseletusi ja raskesti defineeritavate põhimõistete puhul nendest loobuda, on vaja teha vahet primaarsete ja sekundaarsete (metafooriliste) tähenduste vahel, ökonomiseerida sugulaskeelte vastete esitamist, kindlasti tuleb märksõnad esitada nende väljalugemist võimaldaval viisil, seda ka lõunaeesti vastetes.
surematu, tema luulesümboolikas ka hauataguse elu võimalikkusest. Usufilosoofiliste küsimuste kõrval mõtisklused liikunud ka eetikaprobleemide valdkonnas. Headus,voorus, inimarmastus läbivad tema kogu vaimse pärandi. Rahvaluule kunstiliste väärtuste kasutamine tõstab Petersoni kõrgemale selle aja eesti keele, rahvaluule ja kirjanduse harrastajaist, Peterson hindas oma päevaraamatus luulet, mis oleks seotud oma maa ja rahvaga. Petersoni värsikeelt iseloomustab metafooriliste kujundite rikkus, eestikeelne lüürika kirjutatud riimita vabavärsis 13. 19. sajandi esimese poole eestikeelne proosa: valgustus, ilmutuskirjandus, sentimentaalne rahvaraamat, seikluskirjanduse teke jm (J. W. L. von Luce, Suve Jaan, P. A. v. Mannteuffel, C. W. Freundlich jt) Saksamaalt pärit Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756-1842) avaldas saksakeelseid värsse, publitsistikat, uurimusi, rahvavalgustuslike taotlustega ,,Tervise katekismuse"(1816), kaalukaim
annaabi.ee 
