Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites. Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki.
"Subjekti soov on Teise soov." "Mitteteadvus on struktureeritud kui keel", st, soov realiseerub keele formaalsetes katkestustes, nihetes ja kuhjumistes, mitte "tähistatavas" või "referendis". Oidipuse kompleks kui keele ja mitteteadvuse omandamine: keeld omada ema loob tühjuse, mille täidab "sümbolismi värelev rakuke", millest kasvavad välja tähistajate read. Laps asendab ema puudumise teiste objektidega ("objekt a"). Substitutsiooni käigus õpib ehitama ekvivalentsuste metafoorilis-metonüümilisi võrke. See viis Reaalsuse puudujääki vastu võtta, mis redutseerib Kujuteldava ohud, ongi keel. Keele olemus ei ole mitte asjade nimetamises või informatsiooni edastamises, vaid subjekti soovi avastamises Teise "laval", "pilgu all". Teine on antud juhul kui Sümboolse instants -- kultuur, traditsioon, sootsium. Mitteteadvuses peitubki subjekti tõeline ajalugu. Teadvustatud historiseerimine annab mitteteadvusele kultuuriliselt vastuvõetava kuju
annaabi.ee 
