! maa on maksakarvaline, meie kubjas kullakene, mustav on a põhi, salalik ta süle. VÕRDLUS- kõrvutamine ühistunnuse alusel ! iseloomustavad sõnad: kui, justkui, nagu, otsekui, essiiv, mõttekriips, koma. ! ! Justkui taeva pikne; Nii kui vahutav jõgi; kukleina kumerad rinnad; Mõte, nälgind vares. METAFOOR- ! ! Metafoor- ülekanne, teisendus ! ! Metonüümia- ümbernimetus, nimevahetus ! ! Iroonia- Teesklus, varjatud pilge. Laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada. Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Sinise taeva silm- päike. ! Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas pole silmi) ! ! Miks läksid vara magama, vara haudaje vajusid? (Miks sa maha kärvasid?) ! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära) Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia.
Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma: kiirus võib kasvada nagu viirus. Sõnasõnalise võrdluse üleminek kaudsõnaliseks loob metafoori varjatud võrdluse. Kaudkõnelisi kõnekujundeid ehk troope iseloomustab öeldu ja mõeldu lahknemine. Tuntumad on metafoor, metonüümia ja iroonia, kuigi laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada. Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Näiteks kujundis sinise taeva silm kantakse silma tunnused üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel. Päike kui nähtus avaneb uuest vaatepunktist silmasarnasena; silma olemus täieneb omakorda päikesesarnasusega. Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas ei ole silm otsesõnaline väide oleks väär): ilmse sarnasuse tõttu