mis on välja arenenud modernismist ning keskendub maailma olemusele.k 1.Stiilide ja kujundite paljusus, iroonia, Autoripositsiooni teisenemine (autori kadumine ) Intertekstuaalsus, fragmentaarsus, eklektika, Autori osalemine teose tegelasena, Postmodenistlik kirjanik saab kirjutada ainult iroonilises võtmes 2. Linda Hutcheon peab paroodiat “postmodernismi perfektseks vormiks” (Hutcheon 2000: 11). Lisaks näeb Hutcheon postmodernismi ühe iseloomus- tavama joonena “ajaloolist metafiktsiooni” 3. Fredric Jamesoni meelest on postmodernismile omane pastišš. Pastišš on “tühi, ükskõikne paroodia”, paroodia ilma naeruta, ilma satiirilise impulsita, imiteerimine. Autori suhtumine ei ole seega satiiriline, vaid ükskõikne. Pastišš on “kuju tühjade silmadega” 4. 5. Nii lugeja kui ka tegelane on püütud lõksu, kus ta peab tegema valikuid (millist käänakut või tähendust valida), ja puudub vähimgi vihje selle kohta, millist otsust teha. Ka teksti ennast
Jamesoni jaoks oli postmodernismile iseloomulik ajalootunde kadumine, kus kaasaegne sotsiaalne süsteem ei suuda „alal hoida omaenese minevikku ja on hakanud elama kestvas olevikus“. Jameson: pastišš kui „tühi paroodia“, mis on iseloomulik postmodernismile. Paroodia, kus seosed ei vii kuhugi, puudub koomiline sisu. Linda Hutcheoni peab paroodiat täiuslikuks postmodernismi vormiks. Ta näeb postmodernismi üheks iseloomustavama joonena ajaloolist metafiktsiooni – kirjandus, mis rõhutab teadlikult enda fitsionaalsust ja tuues esile ajaloo fiktsionaalsuse. Müüdi roll. Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Müütidel oli sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris. Levinumad müüditüübid: loomismüüdid - piibli loomislugu, kus jumal lõi mittemillestki maailma 6 päevaga
annaabi.ee 
