stenotermsed liigid (stenothermal) kitsas temp taluvus. On küllalt näiteid, mis näitavad, kuidas liigi leviku piirid langevad kokku tema temp taluvuse piiridega. Vetikate levik maailmameres on tihedalt seotud paleogeograafiaga, st. bentilise floora ajaloolise väljakujunemisega. Kokkuvõtvalt tuleb välja tuua järgmisi jooni: 1.) Kogu laial troopika-alal on 5 vetikate liigiline koosseis väga sarnane, sest Mesosoikumist alates on olnud pidev sooja vee vöönd ümber kogu Maakera. See katkestati suhteliselt hiljuti, Hilis-Tertsiaaris, kui mandrisildadega suleti ühendus Vahemere ja India Ookeani vahel (mõnevõrra hiljem tekkis Kesk-Ameerika sild). 2.)Fundamentaalselt erinev on floora (ka fauna) polaarvöötmes ja külmas parasvöötmes põhja- ja lõunapoolkeral. Külmaveeline elustik on arenenud Phanerosoikumis 3 jääaja jooksul, st. viimase 600 miljoni aasta jooksul. Jääajad
Tõenäoliselt andis lehtede selline ehitus suuremat vastupidavust rebenemisele. Vanim õietolm on lihtsa vormiga, millel on ainult üks idanemis vagu. Hilisem õietolm on juba kolme idanemisvaoga, mis tõstab nende viljastumise tõenäosust (joonis 4). Ülem-Kriidi ajastu fossiilsed õistaimed olid paleoontoloogidele suureks mõistatuseks. Charles Darwini jaoks oli selline liikide paljusus "õudne müsteerium". Arvati, et õistaimed on evolutsioneerunud pika aja jooksul, kuid Vara-Mesosoikumist ei õnnestunud primitiivseid õistaimi leida. Lehtede ja õietolmu järjestus näitab, et õistaimed evolutsioneerusid peaasjalikult Kriidi ajastul. Kriidi ajastu lõpuks domineerisid katteseemnetaimed paljasseemnetaimede üle. Katteseemnetaimede kiire paljunemise põhjus on küllaldki silmapaistev. Õistaimede edasimineku põhjuseks on ühelt poolt nende seemnete hea varustatus toitainetega. Kaheliviljastamise protsessi käigus
annaabi.ee 
