· viiruslik halvatustõbi ehk paralüüs; · suirahallitus. Parasitaarhaigused (Lisa 2): · akarapidoos ehk lesttaud; · amöboos; · brauloos; · nosematoos; · varroatoos. Mittenakkavad haigused (Lisa 2): · haudme jahtumine; · mesilaste kõhulahtisus; 9 · mesilaste mürgistus; · mesilaste nälgimine. 3.3. Mesilaste kahjurid ja vaenlased Mesilasperedele suuri kahjusid toovad suur- ja väike kärjeleedik, harilik nahanäkk ja harilik teesklane, kuid suuri kahjusid võivad tuua ka tarus elutsevad kõrvahargid, mardikad ja teised putukad ning mitmesugused lestad, sest nende tungimine ühest mesilasperest teise võib kaasa tuua nakkushaiguste leviku, kuigi nad võivad toituda ainult surnud mesilastest, haudmest ja tarulangetisest. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989).
Alustab õitsemist juuni keskel ja seda loetakse peakorje alguseks. Õitseb 30-40 päeva. Meeproduktiivsus on 100-120 kg/ha, mesi on peaaegu hele, värvitu või pruunika varjundiga. Õietolm on hele-või kollakaspruun. Valge ristiku mesi on võetud kokkuleppeliselt standardmeeks. Sellega võrreldakse teisi meeliike. Kõige paremini eritab nektarit kui temperatuur on öösel üle +15C ja päeval +24C. Ristiku mesi sobib hästi mesilasperedele talve söödaks. [3] Roosa ristik on oluline peakorje meetaim. Õitsema hakkab natuke hiljem kui valge ristik. Roosalt ristikult koguvad mesilased nii nektarit kui õietolmu. Meeproduktiivsus on kuni 125 kg/ha. Õietolm hele- kuni kollakaspruun. Mesi on hele ja seda on peaaegu võimatu eristada valge ristiku meest. Roosa ristiku mesi sobib hästi mesilastele talvesöödaks. [3] Viljapuud ja marjapõõsad Viljapuudelt ja marjapõõsastelt ei saada mett rikkalikult, keskmiselt 20-30 kg/ha,
annaabi.ee 
