lüürilisem. Väga iseloomulik on ka ajaloo poole pöördumine, kuid seda kasutatakse ära tuleviku kuulutamises. Kosmoseromanika pole ka selles olematu. Rõõmsate alguste näited. 1964 Tule ikka mu rõõmude juurde – kodus võimedub selles teoses. Mingis mõttes see ja eelnev raamat kujutavad „noore Rummo“ perioodi. Rahvuslikud kujundid on näiteks üht harupidi seotus Juhan Liivilt laenatud mesilaskujundiga (mesilasluule). „Ma seisan mesilastaruna“ üks tuntumaid luuletusi, kuid kõige tuntum ilmselt „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere“. Vastupanuluule ühe juhttekstina hakatakse seda ka lugema ja ka päris kindlasti on see rahvuslikkus autori poolt sisse mõeldud. 1966 Lumevalgus...lumepimedus -- Kersi Merilaas väitis, et ta lõpetas luuletamise selle pärast, et ta nägi, et keegi teeb seda temast paremini. Merilaas hakkab aga ka uuesti kirjutama, sest
värskena. Pöördutakse ajaloo teemadele, aga neid kasutatakse tuleviku kuulutustena. Kirjutab ka teistmoodi. Periood, kus ta pole kindel, kuidas oleks õige kirjutada. Saab tuttavaks Alliksaarega, ühel hetkel läheb A juurde jutuga, et tal on käsikirju, sõbra omad, kas saaks sõbrast asja. Tüüpilisest traditsioonist kõrvalekalduvaid mänge. 1964 Tule ikka mu rõõmude juurde - Asetub kahe perioodi vahele. Sisaldab midagi ankruhiivajalikku. Väga märgilisi tekste leidub. Mesilasluule algus. See viitab ka Juhan Liivile. Rahvusliku traditsiooniga seostumine. 1966 Lumevalgus... lumepimedus - Ilmus "Loomingu raamatukogus" Sümboolne märk 60ndate luules, märk sellest, kuidas kohtuvad traditsioon ja uuendus ja põimuvad huvitaval viisil. Rummo koguga jõuab korraks teatava tasakaalupunktini, traditsiooni ja eksperimentaalsuse vahel. Tasakaalupunkt ka kas või ruumilise liikumise mõttes. Raamat, kus ta üheks hetkeks oleks kuhugi nagu kohale jõudnud
annaabi.ee 
