2.6 Mürgised putukad Mesilane Mesilasmürk on lõhnatu ja värvitu vedelik, alguses magusa maitsega, mis hiljem muutub mõruks. Toksiini toodetakse mesilase tagakehas asuvates mürginäärmetes. Nõret tootvaid näärmeid on kaks- väike mürginääre(toodab aluselise reaktsiooniga nõret) ja suur mürginääre (pikkus 13-19mm, toodab happelise reaktsiooniga nõret), mille laienenud osas säilitatakse mesilale vajalikku mürki kogu eluks. Kumbki neist nõredest on eraldi märksa vähem mürgine kui nende segu. On kindlaks tehtud ka mitmed elemendid, mis kattuvad maomürgiga (rästik ja prillmadu). Mesilasmürk on bioloogiliselt aktiivne happelise reaksiooniga( pH 4,5-5,5) aine. Tema aktiivne osa koosneb erinevate valkude kompleksist, mis käitub antikoagulandina(verevedeldajana) ja põhjustab lokaalselt põletikku.
Täiskasvanud mesilashunt toitub aga mesilaste meepõiesisaldisest, mille saab ta surmatud mesilase tagakehale surudes. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Tondihobu (Lisa 3) on hästiarenenud rindmiku, suurte võimsate lõugadega ja pika tagakehaga kiililiste seltsi kuuluv röövputukas. Ta keha pikkus ulatub 70 millimeetrini. Vastsed elavad tal vees. Tondihobud peavad jahti mitmetele putukatele (sääsed, parmud jt.). Kui tondihobusid on massiliselt, võivad nad mesilale suurt kahju tekitada, hävitades palju 11 lennumesilasi.. Pärast lühikest röövlendu tondihobu poolt võib mesilas maast leida palju surnuid mesilasi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Koduhiir koos teiste hiirlastega toovad mesindusele palju kahju. Nad levitavad mesilaste haigusid, tungivad tarudesse, rikuvad kärgi, hävitavad mett, suira ja mesilasi. Kärjehoidlates ja ladudes võivad nad rikkuda kärgi igal aastaajal
annaabi.ee 
