valgustatud. Silmud, tungides jõgepidi üles kudemiskohtade poole mööda pimedat jõeosa, satuvad ,,koridori" paigaldatud püünistesse. (Baker and Wiley, 2009) 5.1. ELEKTRIVÄLJA MÕJU On tehtud katseid täiskasvanud merisuttide käitumisest elektri väljade suhtes. Huvitav tulemus oli selles, et isase ja emase käitumine on elektriväljale erinev ja nende aju reageerib sellele ka erinevalt. Täiskasvanud isasel merisutil, kokkupuutel nõrga elektriväljaga on tähendatud paranenud mRNA ekspressiooni, kuid vähenes immuunsusreaktiiv aju esiotsas ja langes neuronite aktivatsiooni marker ajutüves. Kuid samasugust reaktsiooni ei täheldatud naissoost merisutil peale nõrka elektrivoolu. (Johnson et al., 2006) Merisutid on tundlikud juba nõrga elektrivälja suhtes, seega võib see neid mõjutada tugevasti. Elektriväli võib neid erinevatel etappidel kõvasti mõjutada, nii toitumist kui ka paljunemist.
Merisutid koevad kruusapõhjale kividest kokkukantavasse pesalohku. Teada on ka, et isased isendid on väiksemad. [2, 3] Jõesilm (Lampetra fluviatilis) Jõesilm on ka angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime teineteisest tavaliselt veidi lahus, kuid kudemiseajal puutuvad kokku. Tagumine seljauim ulatub sabauimeni. Sabauim on keha tagumise otsaga üla- ja alaosaks jagatud. Lõpuseavasid 7 paari, erandjuhtudel 5 või 4 paari. Sarvhambaid ümber suuava hoopis vähem kui oli neid merisutil. Suuava peal on rõhtne sarvplaat kummaski otsas suure hambaga, allapoole suuava sarvplaat tavaliselt 7 hambaga, neist äärmised veidi suuremad. Ülahuulehambad paiknevad neil hajusalt. Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised. Alahuulehambaid ei esine jõesilmul kunagi. [3, 4, 5, 6] Kudemise ajaks muutuvad silmul hambad nüriks, seljauimed kõrgenevad; emastel
annaabi.ee 
