2)Paljaslõpulised paljud paljaslõpulised liiguvad mööda riffe ning söövad kõike nii vetikaid kui ka loomset toitu. Ka suu on paljaslõpulistel erinevalt välja arenenud. Paljud neist kraabivad kaljudelt toitu hõõrelina toimiva sarvestunud raaduliga. 3)Harilik mereliud toituvad kaldaäärsetel kividel kasvavatest väikestest merevetikatest. Nad küünitavad oma toidu järele, sirutades oma jalga lainjate liigutustega tänu erilise lihase tööle. Meriliud näksib vetikaid keelega sarvjate hambakestega kaetud hõõrlaga. Limajäljed, mida mereliud endast maha jätab, soodustavad uute vetikate arengut. Igal mereliual oma territoorium, mida tuleb kaitsta teiste eest. 4)Lehvik- ja kaelususlased - kallastel ja kõrgete lainetega kohtades pole lehvik- ja kaelususlastel sobivast toidust puudust: seal leidub kärbunud taimede ja kõdunenud loomade jäänuseid, tillukesi vetikaid ja planktoni koostisosaks olevaid mikroorganisme. Uss ootab,
Kui puugil moodustab omailma teatud võihapet ja soojust kandvad objektid, siis imetajatel on vastav ampluaa tunduvalt avaram. Inimese puhul on see veelgi laiem ja keerukam, kuna siin tuleb mängu teadlik valik ja eesmärgipärasus. Liigutuste mängu- e mõjuruum -- inimesel 6 suunda. Suunasammud korrastavad Mõjuruumi tähtsus ilmneb eriti algelisematel eluvormidel, kelledel puudub ülejäänud tunnetusviiside mitmekesisus. meriliud, kes elab rannakaljudel tõusu-mõõna vööndis. Olenevalt tõusust ja mõõnast liiguvad nad toidu otsingule, kuid peale söömaaega tulevad nad endisele kohale. Meriliua juures ei saa rääkida mingitest nägemis-, kuulmis- või haistmismeeltest ja jääb oletada, et tema mõjuruumis on mingi kompass, mis teda tema endisesse "pesasse" tagasi juhib. Mõjuruumi kõrval on levinuim kompimisruum Mitte kõik keha osad pole kompimisel võrdselt tunnetavad
annaabi.ee 
