Meriliiliad on planktontoidulised, kuid mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti [2]. Meriliiliate morfoloogia ja anatoomia Enamikul säilinud meriliiliatel, eelkõige madalas vees elavatel, on kaks olulisemat kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks. Pärak on kergesti eristatav seetõttu, sest see asetseb luustunud koonusel oraalse külje suhtes perifeerselt. Haarmed on pikad käetaolised pikendused karika küljes, mida meriliilia kasutab toitumisel. Igal haarmel on rida lühikesi harusid mõlemal küljel, mida nimetatakse pinnulateks. Pinnulate ülesandeks on toitu püüda. Osadel krinoididel on ka kolmas kehaosa- vars. Varrega kinnitub loom substraadile. Vars koosneb üksteise otsas
Meredes kasvas korallide ja peagi väljasurnud kihtpoorsete käsnade ehk stromatopooride mitmekesisus ning osatähtsus riffide moodustamisel jõudsasti. Tekkisid esimesed tänapäevastega võrreldavad, sadade kilomeetrite pikkused vallrahud ehk barjäärrifid, mis esinesid Ameerika Suure Järvistu piirkonnas, Kanada Arktikas, Baltimaades Uurali läänenõlval ja mujal. Okasnahksete seas loovutasid primitiivsemad, varreta merikerad, juhtpositsiooni pikavarrelistele meriliiliatele (krinoiididele). Lülijalgsete seas vähenes pidevalt trilobiitide mitmekesisus ja tekkisid näiteks meriskorpionid (eurüpteriidid). Samast ajast on teada ka üsna palju maismaataimede kivististe leide. 6 Need lubavad oletada, et Siluri ajastu teisel poolele hakkas tekkima algeline hõre maismaataimestik, mis koosnes primitiivsetest eostaimedest ürgraigaste esindajatest. Ladestu kivimid
annaabi.ee 
