Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi.
Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn. Pesa kohendamine algab juba kesktalvel, kus merikotkapaar toob rohelisi männioksi. Munad on munetud märtsi teisel poolel. Merikotkas haudub oma mune vahetpidamata 38 ööpäeva ning juuli alguses lennuvõimestub üks või kaks poega. Levik Eestis on merikotkas põlisasukas. Peamiselt elab ta Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikualadel. Kaljukotkas Kaljukotkas on suur ja osav röövlind. Ta toob oma toidu soodest ja luhtadelt, kus toit on vähem mürgitatud kui merikotkal. Pesitseb raskesti ligipääsevates soo- ja metsakolgastes,
annaabi.ee 
