Kunagi võis meie rannikul ja järvede ääres elada sadu paare merikotkaid. Inimese süül loodusesse sattunud kloororgaanilised ühendid põhjustasid selle liigi hääbumise: kolmkümmend aastat tagasi oli meie suurimaid röövlinde järele jäänud vaid kuni mõnikümmend paari. Praeguseks on asurkond oma elujõulisuse taastanud. Möödunud sajandi teisel poolel hakati üha rohkem kasutama kloororgaanilisi ühendeid (DDT jt.), nende loodusesse sattunud jäägid kippusid saama saatuslikuks merikotkale. Kuigi selle liigi arvukus hakkas Eestis aegamööda vähenema juba varem, ei kasvanud 1968. aastal lennuvõimeliseks teadaolevalt ühtegi merikotkapoega. Prognoositi merikotka kadumist võib-olla juba sama inimpõlvkonna vältel. Merikotkauurija Tiit Randla nimetas 1968. aasta "mustaks merikotka- aastaks" ja lootis, et see ei kordu. Kuid "mustaks" kujunesid ka 1971. ja 1975. aasta. 1970. aastatel pesitsesid Lääne-Eestis ja läänesaartel kotkad edukalt vaid kolmel korral, asurkonnale
suured hane- ja luigeparved. Endla on puhke-ja toitepaigaks tuhandetele läbirändavatele partidele ja laukhanedele (Leito, 2003). Endla soostik on sündinud kunagiste järvede kinnikasvamisel ning põhjavetest küllastunud metsade soostumisel. Liigniiskuses osaliselt lagunenud taimejäänustest on tuhandete aastate jooksul kuhjunud paks turbakiht ning kerkinud mätliku pinnamoega kumerad rabad (Leito, 2003). Endla sood on elupaigaks merikotkale, kaljukotkale ja kalakotkale (Kuresoo, 1998). Muraka soostik Muraka soostik (pindalaga 12 400 ha) on üks rikkama ja mitmekesisema elustikuga rabamaastikke (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soostik hõlmab mitmesuguseid elupaiku- rabamassiivide vahel on nii siirde- kui madalsoid, lodumetsi ning eriilmesi põlismetsi soosaartel. Muraka soostik on liigirikas- seal elab kaljukotkaid, ikka veel kohatakse rabapüüsid, kes on Eestis jõudnud
annaabi.ee 
