Astelrai ehk merikass (Dasyatis pastinaca) Elupaik Astelrai eelistab madalaveelisi paiku. Neid võib kohata troopilistes meredes ja parasvöötmes. On laialt levinud Lääne- ja Põhja-Aafrika ning Euroopa rannikuvetes. Välimus Astelraidel on piitsakujuline saba ja mürginäärmetega astel. Need kalad on ruudu või ovaalse kujuga, kehal on laigud või marmormuster. Nende kalade suurus oleneb liigist, pikkus 2,5 meetrit, kaaluvad 6 - 10 kilogrammi. Toitumine Merekass toitub peamiselt merepõhjast leiduvatest asukatest mereussikestest, limustest ja vähilaadsetest ning muudest selgrootutest. Suuremad isendid söövad ka surnud kalu ning peajalgseid. Astelrai suu asub pea alumisel poolel. Paljunemine Astelraide paljunemisest ei ole palju teada. Kindel on, et emane toob suvekuudel ilmale 4 12 maimu. Pojad sünnivad hiliskevadel või varasuvel ning on sündides umbes 18 cm pikk...
187. Hailaadsetele on iseloomulik heterotserkne sabauim 188. Isaste kõhrkalade kõhuuimedest on kujunenud paarilised kopulatsioonielundid - pterügopoodid, milles on vagu sperma juhtimiseks emase kloaaki 189. Inimesele on ohtlikud järgmised hailiste liigid: tiigerhai, hiidvasarhai, mõrtsukhai, liivhai, vasarhai 190.Ogarail on sabal üksik terav mürgiastel vale 191. Inimesele on ohtlikud järgmised railiste liigid: harilik astelrai ehk merikass; harilik elektrirai; (astelrailased, jõerailased ja elektrirailased) 192. Missuguse täispease liha on hinnatud inimtoiduna G Callorhynchus kõblasnina 193. Kõige liigirikkam selgroogsete klass on: luukalad 194. Luukalade skelett on täielikult luustunud: vale 195. Luukaladel puudub ujupõis vale 196. Luukalade südames on venoosne veri 197. Paljudel luukaladel esinevad poised. Need on maitsmis- ja kompimiselundid 198. Võrreldes kõhrkaladega on luukalade aju palju täiuslikum vale 199
annaabi.ee 
