2.3.Jõeforelli kasvatamine ning toodang 2.4.Nõuded kasvatamise tingimustele 2.5.Kasvatamise tehnoloogia Kasutatud kirjandus SISSEJUHATUS Antud referaadi eesmärk on tutvustada jõeforelli bioloogiat ja tema kasvatamist. Sinna kuulub jõeforelli süstemaatiline kuuluvus, välimuse kirjeldus, levik looduses, sigimine, toitumine, tema kasvatamise essmärk. Teema valisin, sest mulle tundub antud kalaliik huvitav. Ja samas tema keerukas eristamine liigikaaslasest meriforellile. Jõeforell on mageveekala ja teda leidub ka paljudes Eesti jõgedes ja ojades. Katsed on näidanud, et riimveelisesse merevette lastuna muutuvad jõeforellid väliselt meriforellideks, tekib hõberüü ning kalad võivad tugevasti kasvada, näiteks 2,6 kg raskuseks (Mikelsaar, 1984). Jõeforell pole kaitsealune liik, kuid tema arvukust ohustab peamiselt elupaikade halvenemine. Sagenenud on suved, mil veetemperatuur on liiga soe ja see vähendab lahustunud hapniku taset
geneetilise materjaliga. Praegu on vaid Kunda jõe algupärane genofond dubleeritud elusa geenipangana Põlula kalakasvatuskeskuses: esimestelt suguküpsetelt isenditelt on juba saadud marja taastootmiseks. LÕHI Salmo salar Rahvapäraselt kutsutakse lõheks, laksiks, väärislõheks või atlandi lõheks. Lõhi liha on heleroosat värvi, ilusa struktuuriga ning suurepäraste maitseomadustega. Välimuselt on lõhi suhteliselt sarnane meriforellile, erinevus kahe kala vahel seisneb selles, et lõhi sabal on nõgus sisselõige, meriforelli saba aga sirge. Lõhi kehal on tähnid küljejoonest kõrgemal, meriforellil on neid ka allpool. Nende eristamine vajab vilumust. Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest
annaabi.ee 
